Ka oktoobris siin ridamisi nähtud händkakkusid jäi talve süvenedes aina vähemaks. Mõlemad liigid on röövlinnud, hiiretoidulised, võimaluse korral jahitakse ka väiksemaid värvulisi. Peaasi, et oleks liha, mis toidab. Paraku ei saa viimasel ajal kiidelda ka metsalindude, sh. tihaste rohkusega, välja arvatud asulad, kus talvel inimesed linde toidavad.

Tean, et röövlinnu-uurijad kõnelevad headest ja kesistest hiireaastatest ning selle järgi joonistatakse ka hiiretoiduliste röövlindude pesitsusedukuse graafikuid. Head ja kehvad hiireaastad vahelduvad enamvähem nelja-aastaste tsüklitena. Hiirearvukuse tõusude ja mõõnade rütmis kõigub ka pesas üles kasvatatud poegade arv.

Hiireviudel võib pesas lennuvõimestuda mitu poega, konnakotkastel reeglina vaid üks. Kui on tagatud kevadsuvine metsarahu (pesarahu) ning põldudel ja niitudel leidub piisavalt toitu (hiiri), õnnestub vanalindudel pojad enamasti ka üles kasvatada. Looduslike vaenlaste, näiteks nugise rüüsted avaldavad pesitsusedukusele samuti mõju.

Vaatasin kodumetsas üle hiireviude pesad, neid on mul seal kaks. Mõlemad kasel, pesade vahemaa umbes 500 meetrit. Pesitsetakse kordamööda mõlemas, kuid korraga mõlemat asustatud pesa pole ma täheldanud.

Kui on teada, et väike-konnakotkad hoiavad oma territooriumi umbes 2 km raadiuses liigikaaslastest vabana, s.t. et teine kotkapaar ei tule sellele maa-alale oma pesa ehitama ega ka toidujahile, siis hiireviude territooriumi kohta samasugust teadmist vist pole.

Nii räägingi pesade asustamisest vaid oma vaatluste põhjal, et ühel aastal pesitsetakse ühes pesas, järgmisel aastal jälle teises. Kas on tegemist samade lindudega või erineva paariga, seda ma väita ei julge. Oluline on, et linnud ikka olemas oleksid, meie maastikke kaunistaksid ja inimeste meeli puudutaksid.