Leili metsalood | Ilus tee, aga ei vii kuhugi

 (8)
Leili metsalood | Ilus tee, aga ei vii kuhugi
Foto: Leili Mihkelson

Vähe võib inimasustusest eemal näha nii uhket metsateed nagu pildil. Sile ja kuiv ka kõige porisemal kevadajal. Nägin sellist RMK hallatavate metsade vahel.

Olen neid radu oma loodusvaatlusi tehes sõitnud korduvalt ka siis, kui teel sellist killustikukatet veel polnud. Seepärast tean, et sillutatud tee ei vii kuhugi, lõpeb ühel metsakvartalite ristil ära. Edasi kannatab astuda veel 500 meetrit mööda pinnaseteed, kuni vastu tuleb suur kraav ja selle taga naabermaakond ühe munitsipaalomandis oleva maatükiga.

Ega ma kade ole, ikka ilus sellist teed vaadata ning mõelda, millele riigimetsast raiutud puidust saadavat tulu kulutatakse. Hästi elame, raha on.

Ainult et kui sellelt eikuhugi viinud teelt pärast tagasipööret uuesti madalama klassi (külade vaheline, kruusakattega) riigiteele jälle välja jõudsin, polnud samasugust jõukust ega vägevat killustikukatet kuskil. Pori oli. Aga küll ta suvehooajaks taheneb ja tolmama hakkab.

Kujutasin seal metsade vahel ette, kes ja kui palju seda ilusat metsateed tegelikult kasutada võiksid. Hiljuti tehtud lageraie järel tulevad metsaistutajad, järgmistel aastatel käivad metsahooldajad ning mingil ajal juba harvendusraiete tegijad. Vahepeal liiguvad kindlasti veel jahimehed. Marjulistel või seenelistel sinna kaugesse nurka vaevalt asja on.

Nii võib juhtuda, et sile tee ei pruugigi kusagile viia. Mõni ahvatlevana tunduv tee ongi tupiktee. Nii metsas kui elus.