Ega ma kade ole, ikka ilus sellist teed vaadata ning mõelda, millele riigimetsast raiutud puidust saadavat tulu kulutatakse. Hästi elame, raha on.

Ainult et kui sellelt eikuhugi viinud teelt pärast tagasipööret uuesti madalama klassi (külade vaheline, kruusakattega) riigiteele jälle välja jõudsin, polnud samasugust jõukust ega vägevat killustikukatet kuskil. Pori oli. Aga küll ta suvehooajaks taheneb ja tolmama hakkab.

Kujutasin seal metsade vahel ette, kes ja kui palju seda ilusat metsateed tegelikult kasutada võiksid. Hiljuti tehtud lageraie järel tulevad metsaistutajad, järgmistel aastatel käivad metsahooldajad ning mingil ajal juba harvendusraiete tegijad. Vahepeal liiguvad kindlasti veel jahimehed. Marjulistel või seenelistel sinna kaugesse nurka vaevalt asja on.

Nii võib juhtuda, et sile tee ei pruugigi kusagile viia. Mõni ahvatlevana tunduv tee ongi tupiktee. Nii metsas kui elus.