Sadakond meetrit edasi märkasin kevadel külvatud heinapõllu sees mingit pruunikat tompu ja püüdsin saada selgust, kas on lind või loom. Jänes oli, kui karvatomp end sirgu ajas ja pikad koivad alla võttis.

See jänku ei jäänud sealkandis ainsaks. Tagasiteel oli teise põllu ääres, kuhu suvivili külvatud, veel teinegi jänes jooksus. Küllap on jälle jooksuaeg.

Põllu kohal tiirutas õhtusel saagijahil üks tume röövlind, kes jäigi määramata. Väiksem kui hiireviu või konnakotkas, suhteliselt pikk saba ja nõtked tiivad nagu loorkullil. Sealsamas lendas ringi ka kiivitaja, kel kusagil põllul kindlasti pesa. Kahjuks pole mitu aastat enam sellist hulka kiivitajaid näha nagu oli veel kuus-seitse aastat tagasi, kui eelmine maaharija ei suutnud renditud põllul kuigi edukalt vilja kasvatada ja umbrohtu oli rohkem. Siis vudisid seal kiivitajapojad nagu väiksed karvapallid hulgakesi ringi, tulid isegi põlluteele ja vanalinnud valvasid neid, valmis uudistajat ründama.

Pärast kakuringi tegemist metsas (kakkusid nägemata) sõitsin tagasi piki metsateid ja jälgisin ümbrust. Metskits ületas teed ja jäi seisma veidi eemal noorendikus. Võimalik, et seal oli(d) tal tall(ed) peidus. Üldse näeb praegu sagedamini üksikult liikuvaid sokkusid kui kitsi.

Metsakraavist tõusis lendu metstilder, hiljem teinegi. Seda lindu saab lennul määrata kõhualuste valgete sulgede järgi.

Suurele teele jõudes kohtusin järgemööda kahe rebasega, mõlemad ilusa koheva kasukaga. Üks neist plaanis parajasti teed ületada, aga lasi autodel enne mööda sõita. Arukas loom, võib-olla tal kutsikad urus toitu ootamas, seepärast peab eluga nende juurde jõudma.