Leili metsalood | Juuni on iiriste aeg


Leili metsalood | Juuni on iiriste aeg
Foto: Leili Mihkelson

Kui koduaedades on praegu õitsele puhkenud iirised, siis looduses on meil veel kaht liiki iiriseid – siberi võhumõõk ja kollane võhumõõk.

Siberi võhumõõk on meil kaitsealune taim ning tema õite noppimine ei ole liigi kaitse seisukohalt õige tegu. Nimelt ei ole siberi võhumõõk kuigi laialdaselt levinud taim meie looduses.

Siberi võhumõõga sinised õied kõrgel varrel on kuningliku välimusega lilled, kuid selle asemel, et neid loodusest kaasa viia, tasub oodata septembrikuuni, minna siberi võhumõõga kasvukohta tagasi, korjata taime seemneid ning need juba sügisel soovitud kohas mulda panna. Nimelt paljuneb võhumõõk edukalt lisaks risoomile ka seemnete abil ja kui luua talle sobivad tingimused, võib teda kasvatada suurte puhmastena ka uhke aiataimena. Üheks tingimuseks on pidev ja piisav niiskus, et võhumõõk ära ei kuivaks ega hukkuks.

Niiskuse suhtes nõudlik on ka kollane võhumõõk. Teda leiab kasvamas metsakraavide või tiikide kallastel või muudes seisva veega lohkudes koos teiste kõrgete rohttaimedega. Kollane võhumõõk on siberi võhumõõgast laialdasemalt levinud ega ole looduskaitse all.

Nädalavahetusel metsade vahel ringi sõites nägin õitsemas nii siniste õitega siberi võhumõõka kui ka kollast võhumõõka. On heameel näha, et mulle teada olev siberi võhumõõga kasvukoht kodukülas on siiani püsinud, isegi laienenud, ehkki see asub maantee kõrval metsa ääres päikesepoolses küljes. Suuremaks ohuks liigile on seal kasvukoha võsastumine. Nii oligi vahepeal paar aastat, mil siniseid õisi enam ei paistnud. Viimane võsalõikus teekaitsevööndis aitas siberi võhumõõgad uuesti nähtavale.