Laugastelt hakkas juba tund enne päikesetõusu valget kerkima. See ujus rabamändide vahele ja laius metsapiirini. Ehkki olen varasematel aastatel uduhommikuid rabas korduvalt nautimas käinud, siis alati on need erinevad. Värvidki on erinevad, varieerudes päevatõusu eelsest sinkjasvalgest kuni päikese kerkides kuldsete või roosadeni.

Täna oli taevas pilvitu, samas tean, et pilved oleksid vaatemängule ilu lisanud. Suvi on alles ees ning vast tuleb ka järgmisi rabahommikuid.

Peame siin maal elades olema õnnelikud ja uhked, et meil on rabade näol olemas suured puhta vee reservuaarid ning üksjagu metsagi alles. Looduskaitsekuu raames näitab ETV mitmeid dokfilme reostatud jõgedest ja maha raiutud vihmametsadest Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Neid vaadates saad aru, kui palju kurja inimene loodusele teha võib. Eestis ei ole kõik veel kadunud, seepärast hooligem veekogudest, igast metsatukast ja niitudest.

Inimese heaolu ei seisne üksnes suure raha ja rohkete asjade omamises, puhas loodus on Eestis elamise suurim väärtus. Mis veel kosutaks paremini hinge kui rabast kostvad sookurgede tervitushõiked tõusvale päikesele, sookailude ja rabamurakate valendavad õied, pardipere hommikune sõuderetk uttu mattunud laukaveel ja minutitega valgemaks muutuva uue päeva ootus.

Kummikutes külmunud varbad soojenevad päeva tõustes üles. Ees on uus päikseline juunipäev, mida ei suutnud rikkuda riigimetsas käimas olev metsamaterjali ladustamine ja tolmusel teel vastu tulnud palgirekkad.

Puunottide pleekinud otsalõigete järgi võis arvata, et harvester oli need varem jõudnud maha võtta ning maikuusse oli veninud vaid tee äärde väljatoomine. Raiepausi küll peetakse, aga metsarahu mitte. Mullegi helistavad, et puidu hinnad laes, ainult loll ei raiu. Tean isegi, aga ei taha. Lähen parem rabasse.