Leili metsalood | Karjakopli roostes okastraat
Aastad on läinud, karjakoplis kasvavad kenad noored kuused ja ühes kohas ka grupp lehiseid, mille istikud sain Lembitu Tverdjanskilt. Enam pole vahet, kus oli põline metsamaa, kus kunagine karjamaa – üks mets puha.
Enne istutamist koristasin metsa piirile ehitatud karjaaia jäänused ning okastraadi, mis oleks taimede hooldamise ajal võinud lõikuri tera ette jääda. Nii see traadikera siis seal kuuse oksal siiani ripub. Täna jäi silma ja tundsin järsku, et okastraat kui pärand taluajast on nagu tilluke pärandkultuuriobjekt.
Selle kuuse tagant algab meie kodutalu põline metsamaa. Olen meelega jätnud „metsavärava“ kõrvale, kus ka kiviaed kulgeb, alles vanu kuuski ja paar suurt kaske. Puudel on vanust 120-140 aastat. Üks kuusk kuivas ära ja kui selle maha võtsime, lugesin aastarõngad ära ning saingi puu vanuse teada.
Nii vanu ja jämedaid kuuski, mille diameeter ulatub üle 50 cm, kaskedest rääkimata, ei võta saagimiseks vastu ükski kaasaegne saeveski. Kui juhtubki koormasse, siis heidetakse praagina kõrvale. Ei tea, kas jääbki platsile, pole julgenud Imaverest järele uurida. Saatedokumendil oli lühike sissekanne: praak. Olgugi, et oksavaba sirge tüvi ja puit kvaliteetne. Võimalik, et kusagil mõni väike saekaater siiski suudab ka jämedast tüvest laia planku saagida.
Aga las see mõne aasta tagune kogemus ühe jämeda kuusepalgiga jääda sinnapaika. Kui ikka saeveskid on spetsialiseerunud peenpalgi töötlemisele ning puidutööstus lippidest liimpuidutoodete valmistamisele, siis on see uue aja trend. Nii laiu saelaudu ja 10 meetri pikkusi jämedaid laetalasid, mis minu sünnitalu laudalaest paistsid, tänapäeval vist enam ei näe.
Noore metsa kasvatamise kõrval on mõnikord südantsoojendav käia oma sünnikodu maadel vanu puid vaatamas ja lapsepõlveaegseid mälestusi värskendamas. Puudele, kes on näinud meie esivanemaid enda ümber toimetamas, võiks anda võimaluse elada oma pikk elu väärika lõpuni. Vanad puud on eelmiste ja kaasaegsete põlvkondade ühendajad.
