Leili metsalood | Keskmiselt 29 meetrit
Sama kõrged ja sama vanad olid kaskede vahel ka 5% sangleppi. Paar lugu tagasi kirjutasin mõnedest kakkude pesakastiks sobivatest seest õõnsatest sangleppadest – jutt ja pilt käisidki puudest seal kaskede vahel. Enamik sangleppi olid siiski terved, õõnsaid oligi vaid kaks.
See ei ole minu sünnikodu mets, selle oma sünnikodu maaga piirneva kinnistu, kus on võrdselt nii põllu- kui metsamaad, sain 1999.a. vabade maade erastamise käigus maavalitsuses korraldatud enampakkumisel. Siis olid ajad, mil alustasid maade kokkuostmise ja metsaäriga tegelevad firmad, mis muutis oksjoniosaliste seas konkurentsi selliseks, et heausksel eraisikul oli keeruline löögile saada. Esines väljapressimist, ähvardamist ja konkurentsist vabaks ostmist. Ei taha neile närvilistele kauboikapitalismi tekkeaegadele enam mõeldagi.
Selle maaostuga seoses on mul alles esimene, Eesti Metsakorralduskeskuses koostatud metsamajandamiskava. Välitöid tegema juhtus tol ajal sama taksaator, kes ongi jäänud minu metsakorraldajaks tänaseni. Esimesed kavad koostati tol ajal metsaomanikele riigi kulul, hiljem tegid sama tööd erafirmad juba tasu eest. Siiani saab metsaomanik metsakorralduseks tehtud kulutuste eest toetust küsida.
Nagu erastatud kinnistutega tol ajal tavaline oli, sai neid osta järelmaksuga, hüpoteegiga. Maksta sai ka EVP-des. Aga kuna raha polnud piisavalt, tuli seda metsast võtta. Raiemahu suuruse sai metsateatisele taotleda proportsioonis selle protsendiga, kui suur osa erastatava kinnistu eest tolleks hetkeks juba makstud oli. Kas kõik nii ka toimisid, pole mul aimu.
Igasuguseid aegu on metsas nähtud, kuid sellist tegutsemisvabadust ja kõrgeid puiduhindasid kui praegu, pole varem olnud. Nüüd sõltub metsade saatus peamiselt omaniku soovidest ja vajadustest, aga veelgi rohkem sellest, kui kindlalt omanik ja kas ka tema järeltulijad maaga seotud on.
Kas kõrged kased tähendavad hunnikut raha või on meil nendega ka muid sidemeid – see on valik ratsionaalse ja emotsionaalse vahel.
