Sügiseks valmivad käbides seemned, mis on oluliseks toiduks paljudele metsalindudele ja oravatele. Aga ega kuused oma käbisid ainult lindudele kasvata, vaid seemned on ikka selleks, et kuusesugu metsast ei kaoks. Täpselt samamoodi on kõik elusolendid loodud. Inimene sealhulgas.

Käbisid kannavad ja järglasi annavad täisealised puud, mitte noorukesed. Vaadake vana kuusemetsa alla. Kus vähekegi valgust ja ruumi, eriti servaaladel, seal lausa vohab kuusemuru. Need väikesed kuusekesed ongi vanade kuuskede lapsed, kes oma aega ootavad. Looduslikult uueneks mets ka ise.

Inimesel aga pole aega aastakümnete kaupa oodata ja pealt vaadata, kuidas vanad puud surevad ja nende asemele noored kasvavad. Inimene tahab oma lühikese elu (puudega võrreldes) jooksul metsast võimalikult kopsaka noosi võtta.

Sageli pole raiutavad puud käbikandmise ikka jõudnudki või jäävad seemet andvad vanad puud lageraiealast liiga kaugele, mistõttu looduslikule uuenemisele jättes samaväärset okaspuumetsa asemele ei tule. Raiesmiku hõivavad kiirekasvulised lehtpuud.

Aina võimsamad langetusmasinad ja suuremad lagealad on küll majanduslikult tasuvad, kuid looduslähedasest metsamajandamisest kaugel. Tehnoloogia metsas on hakanud sarnanema põlluharimisele. Saagikoristus kui lageraie, künd on kui maapinna ettevalmistus langil, millele järgneb taimede istutamine või külv. Taimemürgid on küll keelatud, putukatõrje ja repellendid aga kasutusel.

Milleks siis veel seemnekäbid, kui metsataimi saab osta kaugest taimeaiast, võõra metsa seemneist kasvatatuist. Piima ostame ka poest, mitte enam naabertalust…