Mina tänavu metsa ei istuta. Käin ringi, vaatan oma noori kuusikuid ja mõtlen, et sai tõesti targasti tehtud, kui alustasin uue metsa rajamist juba 1998. aastal. Olin siis noorem, oli jõudu ja pealehakkamist. Tegutsesin põhimõttel: ise tehtud, hästi tehtud ning suutsin kõiki kultuure ja noorendikke järgnevate aastate jooksul tõesti ise hooldada. Nüüd sellises mahus ei suudaks kuidagi.

Kunagistelt taluaegsetelt põlluotstelt maharaiutud lepiku kändude ümber suve jooksul kasvama hakanud noore lepavõsa lõikasin eelmisel sügisel siiski ise maha ja seejärel torkisin sinna mulda tammetõrusid. Kas idanema läksid ja kas noored võrsed tärkavad, näeb eeloleval suvel. Ootan huviga.

Kui tammekülv õnnestus, peab mõne aja pärast tillukeste taimede hooldamise ja kaitsmisega tegelema. Kui ei õnnestunud, lõikan sügisel jälle lepavõsa nulliga maha ning järgmisel kevadel istutan kuusetaimed. Kuusiku istutamine on minu maadel kindla peale minek. Tammed kasvavad ka edukalt, kui vaid õnnestuks neid paarkümmend aastat järjest ulukite (algul jänesed, siis metskitsed ja lõpuks põdrad) eest kaitsta.

Ilus unistus oleks ka pärnasalu rajamine, kui tammedest asja ei saa. Pole näinud, et ulukid pärna sööksid, aga mine tea? Mu vanatädi aegadest on jõe ääres terve rida uhkeid pärnapuid kasvamas, umbes 100+aastased.

Et need sinna just istutatud on, lihtsalt oletan, sest puud kasvavad reas. Küsida pole ammu enam kelleltki. Nii tammed kui pärnad on pikaealised puud ja jäävad sadadeks aastateks. Mõned kohad looduses võiksidki olla ajatud, inimülesed.