Inimene oma materiaalse kasulikkuse hinnangutes lahterdab kopra looduslike vaenlaste kilda. Vähestele meeldib üleujutatud mets ja risti-rästi langetatud puud. Veel vähem on neid, kes süvenevad teemasse, millistele liikidele sellised üleujutusalad hoopis kasulikud on, kellele uusi elupaiku loovad. Sellestki on koprauurija kirjutises juttu.

Ka minu maavalduses jõe ääres elavad koprad. Tean neid alates sellest ajast, kui pärast maade tagastamist seal sagedamini liikuma hakkasin. Kopratammisid leidub mitme kilomeetri ulatuses nii üles- kui allavoolu.

Pildil olev lehtpuumets jõe kallastel on kobraste peamine elu- ja toitumispaik. Loomad on oma valdusi laiendanud jõkke suubuvate kraavide võrgustiku kaudu ümbruskonna riigimetsadeni. Metsamehed on suvel tammisid välja tõstnud, kuid koprad on end sisse seadnud veelgi kaugemal, kvartalisisesel looduslikul ojal. Käisin sügisel vaatamas. Ei pääsenud ojast üle, metsa all laiutas vesi.

Jõe ümbruses kasvavad peamiselt lehtpuud: hall lepp, sanglepp, haab, jalakas, kask, toomingas ja remmelgas. Seda ala poolitavad ka vanajõe käärud. Ühesõnaga – metsik kant. Pidasin õigemaks seal mitte majandada ja jätta need mõned hektarid raskesti läbitavat, kohati roostikku kasvanud ja metsikuna säilinud lodualad looduse meelevalda. Just seal võib suvel kuulda näiteks jõgi-ritsiklinnu siristamist, keda ma mujal pole kuulnud. Justkui virk näitsik vuristaks õmblusmasinaga. Ja valgeselg-kirjurähnile meeldivad sealsed poolkõdunenud lehtpuud. Ühe vana puutüve õõnsuses elavad mesilased ja kui ühed külmal talvel hukka saavad, leiab järgmine sülem uuel suvel taas õõnsuse üles.

Samamoodi on ka kobrastega. Kütivad neid jahimehed ja lõhuvad tammisid metsamehed, kuid lõplikult hävitada kopraid ei suudeta. Võib-olla tasubki asja rahulikult võtta, sest kopramaastikud rikastavad mitmete teiste liikide elupaiku.