Leili metsalood | Kõike ei tasu maha niita
Südasuvine õitsemine kestab. Ühes kohas nägin metsaäärsel kraavikaldal lillade õitega majoraani (või pune) puhmastikku. Olen viimastel aastatel samasse kohta varemgi juhtunud ja minu mäletamist mööda nii palju õitsvaid taimi seal igal suvel küll pole. Helde aasta tundub olevat.
Pune on vorstirohi, rääkis mu vanaema. Tema küll ütles, et majoraan. Mina ei tea siiamaani, mis neil kahel vahet võiks olla. Majoraani sai suvel loodusest korjata ja kuivatada, et jõulu ajal oleks verivorsti tegemise ajal pudru sisse puistata. Ilma selle maitsetaimeta polegi poest ostetud verivorstil enam kodust mekki. Ma ei tea, miks suurte kombinaatide vorstimeistrid seda kokku ei osta ega kasuta. Kas uued ajad on vanad maitsed unustusse jätnud? Olen ka ise kodus verivorste teinud ja pudru sisse loomulikult ka majoraani puistanud. Vorstid saidki vanaema-aegse mekiga. Kahjuks siinkandis keegi enam kodus sigu ei verista ning nii ei õnnestu maakohas ka soolikaid ja verd hankida. Kuuldavasti Tallinnas turul ikka pidavat seda kraami talvel müüdama.
Eelmisel nädalal käis riigimetsa tee ääres niiduk ja niitis kraavikalda teepoolse külje ära. Kõik sealsed varem ringi lennanud liblikad, kimalased ja mutukad olid korrapealt kadunud. Oh seda agarust ja „ilu“-armastust!
Õnneks kõrvalistes kohtades erametsade ääres keegi südasuvel niitmas ei käi ja õisi, kus mesilased korjel käia saavad, leidub sügiseni. Metsade vahel ongi loodus puhtam kui põldude kõrval, sest metsas keegi mürgitamas ei käi.
Olin minagi pühapäeval niitmas, sest selleks tekkis praktiline vajadus. Niitsin sünnikodu juures laudamüüride esisele platsile virnastatud halupuuriitade ümbert heina. Raske töö oli, sest kõrrelised ulatusid juba rinnuni. Puuriitadele ei tee vahetus naabruses kasvav kõrge rohi head, ei lase tuulel ja päikesel halgudele ligi pääseda. Vihmahood lisavad rohule niiskust ja halud ei kuiva korralikult ära. Varsti ongi aeg sealt paar koormat kuivi talvepuid koju kuuri alla tuua.
