Ega need tiivulised mardikad, üraskid, polegi ise kõikse aplamad söödikud, kes kuusepuu lõpuks hukutavad. Seda teevad hoopis nende arvukad „lapsed“, munadest kooruvad valged tõugud, kes täitmatu söögiisu rahuldamiseks puu koorealust kihti õgivad. Toidu saamiseks uuristavad vastsed koore all käike seni juurde, kuni nukkuvad. Üraski mustreid võib pärast koore eemaldamist vaadata kui kunstiteost puutüvel.

Kujutan ette, kui panna mikrofon üraskitest asustatud puu vastu, võiks vist läbi võimendi kuulda kollektiivse söömapeo hääli. Ikka krõmps ja krõmps.

Vähehaaval hakkab puu pisikestele putukatele ja tõukudele alistuma. Võit jääb üraskitele ning puu elu katkeb juba samal suvel.

Inimene näeb puu ja putukate vahelist surmaheitlust pealt ja valib poole. Selge see, et metsas hoiab inimene puu poole, sest puu on kasulik. Kahjuriks osutub putukas, tibatilluke olend, kelle kui liigi ellujäämine sõltub sellest, kas ta saab süüa ja sigida või mitte.

Aga kus sellega, hoopis inimene arvab, et ainult temal on õigus kõik puud endale saada. Järelikult tuleb kahjurist jagu saada. Ökosüsteemi seisukohalt võttes pole vahet, kes on suurem kahjur – ürask või inimene.

Nii see inimene-omanik siis paanikat tõstab, feromoonpüüniseid metsa üles seab ja räägib, kui suurt kahju need kahjur-konkurendid talle tekitanud on, mis tõlkes võiks tähendada, et metsakuiva puidu eest ei saa enam sellist hinda nagu toore palgi eest. Puu aga sureb nii või naa, olgu jalal seistes või saehammaste all langedes.