Kui tuulevaiksetel päevadel polnud minu metsas pesitsevaid konnakotkaid eriti näha, siis nüüd äkki olid mõlemad, nii isa kui poeg, korraga põldude ja metsa kohal lennul. Aegajalt kostis ülalt noorlinnu kilkeid, mida mina alt vaadeldes ja kuulates tõlgendan lindude omavahelise suhtlemisena. Kunagi julgesin arvata, et need häälitsused tähendavad hüvastijättu sünnikodu ja lapsepõlvega.

Lähiajal saab kotkasuvi Eestimaal otsa ja lahku viivad ka vanalinnu ja pesas üles kasvanud noore konnakotka teed. Noorele on algamas esimene rändelend talvitusaladele Aafrikas ja uus iseseisev elu. Mis seade küll lindudel, erinevalt inimestest, sünnist saati ajus on, et nad eksimatult õigel kursil püsivad, kohale jõuavad ja järgmisel kevadel jälle tagasi lendavad.

Kas kunagi kolme-nelja aasta pärast, kui praegusel noorlinnul on saabunud aeg endale paariline leida, kevadine rändetee ta taas Eestisse toob, seda veel ei tea. Noorlinnu poissmehe või neiupõlv veedetakse enamasti Lõuna-Euroopas ja alles suguküpsuse saabudes lennatakse põhja poole, kus kunagi üles kasvati. Pole teada, et järgmine põlvkond oma kodupessa tagasi oleks tulnud, sest see kuulub nende vanematele, kes elu lõpuni pesapaigale truuks jäävad ning seal järgmistel poegadel tuule tiibadesse aitavad saada. Noored paarid peavad endale teise territooriumi otsima ja ise pesa ehitama.

Et pikal rändeteel tiibades jõudu ja lennuosavust piisavalt oleks, tulebki enne teele asumist kodumetsa kohal ka vastutuuletreeninguid teha. See on nagu sportlastel maratoniks valmistumine. Kotkastele auhindu ei jagata, nemad parvedes koos ei lenda, igaüks üksi võitleb iseenda ellujäämise nimel.