Leili metsalood | Kuldkollane aeg
Olen viimastel päevadel jälginud, kuidas metsavaated üleöö muutuvad. Ja mitte ainult metsavaated, ka koduõue põlispuud, vanad pärnad ja kased, kõik on paari päevaga lehed maha puistanud. Nüüd justkui lõdiseksid ja häbeneksid oma alastiolekut.
Lagedal põldude vahel, minu lapsepõlvekodu vastas üle tee, kasvavad kaks suurt tamme, ainsad allesjäänud märgid kunagisest naabertalust, on täiesti erinevad – ühe leherüü on tumeroheline, teisel kollasekirju. Jõe ääres pärnade vahel aga nägin kohvipruunide lehtedega noort tamme. Sellistel püsivadki lehed kuni kevadeni puus.
Nagu ikka, jäävad sügisel esimestena lehituks saarepuud. Neile piisab ühest külmast ööst ja paarist tuuleiilist. Hall lepp aga hoiab oma rohelisi lehti praegu veel kõvasti kinni.
Maal olemisel on linnaeluga võrreldes see eelis, et saab looduse muutumisega kaasas käia ning oma elu ja toimetusi selle järgi seada. Aina rohkem on linnarahvas hakanud otsima maal kohta, kuhu saaks hakatuseks kasvõi suveks elamise sättida ja hiljem ehk päriselt maale elama kolida. On suur õnn, kui on maakodu, kus veel keegi vanematest või vanavanematest elus on. Hooneid saab ju taastada ja remontida, hullem on aga siis, kui peab koha ostma ja nullist alustama. Või kus neid vabu talukohti niiväga võtta ongi.
Seepärast tasuks põhjalikult kaaluda, enne kui esivanemate maatükk, mets või talukoht maha müüa. Noorena on tõesti vaja linnale või alevile lähemale hoida, sest lapsed vajavad koolitamist ja raha teenimist. Noorus aga läheb mööda ja lapsed kasvavad suureks. Samas on Eestis vahemaad suhteliselt väiksed ja teedki muutuvad järjest paremaks, internet ja telefoniside ulatuvad peaaegu kõikjale - seega saab ka maal elada ja töötada.
Nagu ma jutu alguses kirjeldasin, väärivad puhas loodus ja inimese parem elukeskkond maaelu kasuks otsustamist.
