Leili metsalood | Külluslik suvi
Ka metsas on seemneaasta. Kuuskedel on tohutul hulgal käbisid ning kask puistab seemneid nagu meeletu. Seda nähes mõtlen, et ei tea, kas keegi kõrgemalt poolt saadab puuseemneid inimese poolt maha raiutud metsade kiireks taastamiseks.
Midagi samalaadset mõtlesin ka eelmisel nädalal, kui niitsin põlvepikkust saarevõsa nagu heina. Nimelt levib viimastel aastatel saarepuudel ja jalakatel mitmeid haigusi, mille tagajärjel hukkuvad peamiselt noored, parimas kasvueas puud. Vanad saarepuud peavad vastu ja lennutavad seemneid, millest tärkab palju väikseid puuhakatisi.
Loodus ongi korraldanud oma toimimise viisil, et liigi säilimiseks peabki isendeid palju olema, siis ehk mõni tugevam jääb ellu, kui haigus või muu, kasvõi inimtegevus, teised kõrvalt ära võtab.
Pihlakad on punastest kobaratest lookas ja esialgu rohelised lodjapuumarjad hakkavad roosakat jumet võtma. Üle mitme aasta on taas palju sarapuupähkleid. Kastanimunade ja tammetõrude kohta on veel vara midagi kindlat öelda, nemad alles paisuvad kõrgel lehtede varjus.
Sarapuupähklid, tõrud ja kuusekäbiseemned tõotavad rikkalikku talvist toidulauda mitmetele linnuliikidele ja oravatele. Looduses on kõik omavahel seotud, nii et ühe liigi olemasolu sõltub teisest, teise käekäik omakorda kolmandast jne.
Võtsin koduaias sibulad üles ja nii head saaki pole ma kunagi varem saanud. Mõned mugulad on suured nagu kaalikad. Tuleb vist sibulapirukaid küpsetama hakata, veel parem koos seentega. Mis seentesse puutub, siis ma pole mitu nädalat õiges seenemetsas vaatamas käinud. Juulikuus korra natuke puravikke sain, teisi liike siis õieti polnud. Seenesügis peaks siiski ees olema.
