Leili metsalood | Künnapuu vee piiril


Leili metsalood | Künnapuu vee piiril
Foto: Leili Mihkelson

Kui hiljuti kirjutasin siin suurest remmelgast jõe kaldal, kus koprad vahel hambaid teritamas käivad, meenus paarsada meetrit ülesvoolu üks künnapuu. Tema juures polnud mitu aastat käinud ja otsustasin vaatama minna.

Jõe kaldal kasvab tihe, raskesti läbitav, toomingavõsaga põimitud lehtpuumets. Seal kasvab saari, sangleppa, remmelgat, halli leppa ja mõned üksikud suured kased. Nende kõrvalt leidsin umbes viisteist aastat tagasi otse vee piiril kasvava künnapuu.

Esialgu raiusin võsast ja roostikust läbipääsemiseks kaldale ühe käimisraja sisse, mida tuli igal suvel uuesti hooldada. Seda mööda sai käia õhtuti kopraid passimas. Kobrastel oli seal kuhilpesa, kuhu pääsesid elanikud sisse-välja vaid vee alt.

Kevadsuvel ujusid jões sõtkad – ema trobikonna poegadega, kes vahel kõik korraga vee alla kadusid, et natukese aja pärast juba teises kohas pinnale ilmuda.

Käimisraja korrashoidmise lõpetasin pärast seda, kui murdus vana jäme kask, kus elasid mesilased. See mesilaspere küll hukkus, kuid mõne aasta pärast ilmusid uued mesilased paarsada meetrit ülesvoolu teise puuõõnsusesse.

Kuna kogu kaldaäärne metsariba koos vanajõe sängiga on mul majandamisest väljas, siis suviti läbimatuks muutuvas padrikus ma väga käima ei kipu. Pildil oleva künnapuu juurde minemiseks ootan aega, mil puudel pole lehti ja nähtavus parem. Seda künnapuud on koprad igast küljest närinud ja kartsin, et puu sureb ära.

Praegu tundub, et koprad on künnapuu langetamisest loobunud. Puu alla langenud selleaastaste lehtede järgi tegin kindlaks, et ehkki tüvi on tugevalt sandistatud ja tüve allossa on erksavärvilised puuseened end sisse seadnud, on künnapuul eluvaim veel sees.

Foto: Leili Mihkelson