Küünlapäeva eel aga katab põldusid jätkuvalt paks lumi ja väiksemad teed pole sõidetavad. Lumest lükatakse maakohas lahti ainult need talude juurde viivad teed, kus pensionärid elavad või kust lapsed kooli peavad jõudma. Täisjõus inimene hoolitsegu ise, kuidas talvisel ajal kodust välja pääseb. Metsateed, kui parasjagu raietöid ei tehta, seisavad lume all. Isegi maasturiga pole küla taga metsas keegi jälgi tegemas käinud.

Küll aga on talirapsi põllul punt lumesaane hoogsaid kaari teinud. Kuidas selline lustisõit põllumehele meeldib või kas uljad saanisõitjad üldse teadsid, et lume all roheline rapsioras talvitub, on teine asi.

Ise pääsesin autoga metsani kaks nädalat tagasi. Nüüd sain ühe sõidu teha neil külateedel, mis äsja lumest lahti aeti.

Ühe vahepealse soojema päeva järel laius põldude kohal udu ja valitses talvine rahu. Päike lahustus udus üheks laialivalguvaks heledaks laiguks.

Minuga on nii, et kui mõnda aega pole jalga talvisesse metsa saanud, poeb hinge isemoodi rahutus ja ootus. Ehk toob küünlapäev muutuse.