Kevade edenedes tuleb lõuna poolt linde juurde ja musträstad asuvad elupaiku valima oma looduslikus keskkonnas - metsades, põõsastikes.

Nädala hakul nägin üht musträstast metsa ääres kraavikaldal lehekõdu puistamas ja õhtu lähenedes kuulsin ka linnu kaunist laulu, üht meie metsade ilusamat, kui ööbik toomepuul välja jätta.

Musträstas on eraklik lind, liigub üksi. Tema pesa võib olla ehitatud päris madalale okste vahele või kännutüükale. Kui pesitsemine õnnestub, on maikuu lõpuks pojad alustamas iseseisvat elu.

Mõnel varasemal aastal olen musträstast pidanud metsade kõige arvukamaks linnuliigiks, seda tõenäoliselt perioodil, mil juba noor põlvkond on lisandunud ja linde korraga rohkem liikumas. Kui sügise poole metsanoorendikke hooldamas käia, võib seal liikudes rohust või põõsaste alt mõni musträstas otse jalge eest viimasel hetkel lendu tõusta. Nii tundubki, et neid linde on rohkem kui teisi.

Kui päeval piki metsasihte taas ühe ringi tegin (mida viimases Maalehes sõna võtnud Mart Erik põlglikult niisama uitamiseks ja uhhuutamiseks nimetab, tõenäoliselt mäletamata/teadmata, et temagi esiema on samalt põllult söönud ja sama metsa palkidest tares kasvanud kus üks minu esiisa), kostsid taamalt põldude poolt sookurgede hõiked.

Metsasihi ääres haaval kopsis suurkirjurähn. Kuivanud tüüka tipus passis hiireviu. Enne koju jõudmist märkasin, et teeristi kurepesas, millest eelmises loos kirjutasin, oligi juba kaks valge-toonekurge.

Metsas, eriti kodumetsa radadel, ei pea ainult töö pärast käima, võib ka lihtsalt uidata ja kevadet otsimas käia. Kosutab nüristunud meeli ja lihvib enesekesksust vähemaks.