Leili metsalood | Loodusele jäetud paigad
Jõeäärsetest, kevadeti üleujutatud karja- ja heinamaadest on loodus aja jooksul kujundanud raskesti läbitava maastiku, kus kehtivad looduse reeglid – sünd ja kadu, elu ja surm.
Ainuüksi selle lühikese ajaga, umbes 20 aasta jooksul, mil pärast maade tagastamist hakkasin neid jõeäärseid kaldasoppe avastama, on toimunud üksjagu muutusi. Mõned surnud puud on pikali kukkunud, noori on juurde kasvanud. Kümme aastat tagasi sai sellest lepingu alusel vääriselupaik, mis tähendabki, et ka järgmise kümne aasta jooksul sealt inimene puid ära ei vii.
Üsna muutumatutena püsivad sealsed vanajõe käärud, millest osadel puudub kõrval voolava jõega üldse ühendus. Sügisvihmade järel veega täitunud sonnid saavad talveks jääkatte, vihmavaesel suveajal aga kuivavad peaaegu ära.
Enne pildi tegemist turnisin ümber vanajõe, et kohast avaramat vaadet saada. Igal aastal variseb mõni puu otse vette ja sinna see kõdunema jääb. Kõige vanemad puud on kaldaäärsed saared. Tuultele peavad hästi vastu ka sihvakad sanglepad. Kobras langetab haabu ja hall lepp ei taha viiekümneselt enam jalul püsida.
Mulle meeldib seal käia kevadeti, kui nähtavus on parem kui mistahes teisel aastaajal. Veel viisteist aastat tagasi oli mul piki jõekallast sisse käidud üks rada, kus paar-kolm korda kuus käisin meeli kosutamas ja linde kuulamas. Suve alguses ujus vahel jõel sõtkapere, mõnel õhtul õnnestus ka kopraid näha. Unustamatu elamuse jättis otse vee piiril kasvava vana kase õõnsuses elanud mesilaspere.
Paljusid endisi puid, sealhulgas ka mesilastele koduks olnud kaske, pole juba ammugi elus. Kask võis olla vähemalt 150 aastane ja murdus kohast, kus mesilased õõnsuses elasid. Ühel tänastest piltidest on jäänused kuusest, mis omal ajal kõrgus kaldaäärsetest sangleppadest, saartest ja haabadest üle.
Umbes sadakond meetrit eespool, mahajäetud põldudelt hall-lepikuid raiudes ja kuusetaimi asemele istutades, sai alguse inimkätega rajatud ja hoolitsetud tulevikumets. Samal ajal jäi jõeäärsel metsikul maastikul kultuurpuistut tasakaalustama looduse loodu. Mõlemad on ühtviisi olulised, arvan.
