Kased nagu kased ikka, rohisin neid ning käisin lehti ja tüvesid uurimas. Ei näinud midagi erilist, pigem kiratsesid ja jäid kasvukiiruses kordades alla metsanoorendikes kasvavatele looduslikele arukaskedele.

Lõin käega, sest oli näha, et pensionisammast maarjakaasiku näol sealt ei tule ja istutasin kõrvale mõnikümmend lehist. Äkki on vaja saja aasta pärast näiteks mõni sild ehitada ja vaigused talad siis omast käest võtta. Lehised hakkasid kohe jõudsalt kasvama ja on tänaseks tublid noored puud. Ju sobis kasvukoht, endine karjamaa, lehisele paremini kui maarjakasele.

Samas olen mitme metsaomaniku juures näinud tõelist maarjakaasikut. Mehed hoolitsevad innukalt oma kaskede eest, laasivad ja kujundavad tüvesid. Kahjuks pole viimastel aastatel enam juhtunud külastama üht maarjakasekasvatajat Viljandimaal, kelle istandikku sai omal ajal paar korda vaatamas käidud. Temal peaksid maarjakased juba suured olema.

Küll aga nägin hiljuti kodukandis ühe metsamehe kaseistandikku, kus kasvavad selgelt maarjakase tunnustega puud. Sellest ka juuresolev foto. Need spetsiaalselt aretatud taimed oli mees ostnud Sakust. Ta on kaski järkjärgult laasinud ja oksaharudest juba väiksemaid esemeid ja karpe meisterdanud.

Maarjakase eluiga pidavat piirduma 40-50 aastaga. Tüvepuidu plankudest ja laudadest või vineeriga kattes saab meistrimees valmistada laudu, kappe, kummuteid ja okstest rohkelt pisemaid asju.

On aeg hakata saepuruplaatidest odava masstoodangu kõrval väärtustama erilisi, käsitöömeistri poolt valmistatud mööbliesemeid, millest igaüks on ainulaadne, kauakestev ja hinnaline kunstiteos.