Leili metsalood | Mänd või kuusk
Hall-lepikute osa väheneb sedamööda, kui palju küttepuid suudame teha, ja lepikud asenduvad kuusikutega nii looduslikult kui ka istutamise teel.
Mänd on minu kodumetsas pigem haruldus, seepärast on iga puu arvel. Nende hulgas on üle 150 aasta vanuseid hiiglasi, samas väga vähe noori puid. Ühed noorukid paistavad juuresolevalt pildilt. Neid pole ma istutanud, ise ilmusid pärast seda, kui kõrval olevale alale 2000ndete alguses kuusetaimed istutasime. Läänepoolses metsaosas on mõned suured männid, sealt võiski seeme tulla.
Mänd on põtrade maius ja seepärast on männinoorendiku kasvatamine suurema riskiga kui kuuse kasvatamine. Kuusetaimi rikuvad noores eas vaid metskitsed või putukad (kärsakas, vaablane), noorel männil aga on lisaks eespool nimetatutele vaenlasi rohkem. Kõige sõgedam neist on muidugi põder, kes lisaks latvade või noorte tüvede katkimurdmisele, hammustab ja koorib männikoort toiduks. Mõnes kandis, kus hirvi liigub, rikuvad nemadki puid.
Kui kuusk on esimesed kasvuraskused üle elanud ja saab seejärel paar-kolmkümmend aastat rahus sirguda, siis ajal, mil alumised oksad hakkavad laasuma, ilmuvad tema juurde põdrad, kellele maitseb õrn kuusekoor. Just kevad on see aeg, mil põdrad kuusetüvede kallal hambaid proovivad, sest koor on siis lahti ja seda saab pikkade ribadena tüve küljest tõmmata. Põdral mõnus, metsaomanikul aga nutt kurgus. Kooritud kuusest enam õiget elulooma ei ole, haavad ei taha kinni kasvada ja haigused poevad sisse.
Männitüved on koorimisele natuke vastupidavamad, vaigutavad hammustatud koha kinni. Mul puuduvad küll kogemused ega tea, kas selline kinni kasvatatud koht hiljem männi tüvepuidus ka nähtav on. Ega meist keegi elagi nii kaua, et saaksime männi kõrval kuni tema lõpuni koos olla. Meie läheme enne kui kodumetsa kõige vanem männipuu.
