Mõnel päeval on metsa minnes siiski selline aimdus, et täna ma sealt ilma looma nägemata välja ei tule. Kohe üle kraavi sihiotsale astudes vaataski vastu metskits. Sarvedega sokk oli. Minu küllaltki ettevaatamatu liikumise peale loom röögatas korra ja läinud ta oligi.

Edasi jõeaasale jõudes nägin üle pika aja halljänest. Temagi pages hüpetega läbi rohu minust kaugemale. Kõik ainult sellepärast, et mina liikusin ja tema märkas mind varem.

Kolmas kohtumine aga toimus siis, kui olin pikalt jõe ääres seisnud ja jäänud kuulama puude kohalt kostvaid konnakotkapoja kilkeid. Kolmas päev, mil noorlind pesast väljas ja iseseisvaid lende teeb. Seda oli hea teada ja kuulda.

Seisin seal kaldal suure kase all, vahtisin taevasse ja kuulasin kotkapoja häälitsusi. Kui pilgu jälle maa poole heitsin, nägin eemal puude all liikumist. Seisin ja ootasin. Väike hüplev loomake oli varjus, valgus paistis minu poolt. Ja siis nägin ära, et orav muudkui läheneb otsejoones minu poole, kuni vahemaa meie vahel oli vaid 3-4 meetrit. Siis orav seisatas, leidis miskit söödavat ja hakkas häirimatult seda krõbistama.

Soov oravast pilti teha oli suur ning kaamera tõstmisega reetsin loomale enda lähedalolu. Varsti hüppas orav kuuse otsa, tuuseldas oma uhket saba ning pages kõrgemale. Sabaga vehkimine aga on närvi minemise märgiks. Loom oli oma koduterritooriumil, mina aga sissetungija võõras, võimalik et koguni ohtlik. Tulin ära, tema jäi.