Seda oravapoissi või -tüdrukut vaadates tulid meelde ajad, kui peaaegu iga päev mõne metslooma või linnuga kokku sain. No kadedaks teeb nende aegade meenutamine! Praegu võin kõndida pika maa ja teha metsas mitu tiiru, enne kui rähni näen või kuulen, oravast rääkimata. Tõele au andes pole ma viimasel ajal varahommikuti metsas käinud ka, siis vast oleks seal elu rohkem.

Sama ei saa öelda koduaia kohta, kus hommikuti ja õhtuti näeb ja kuuleb kõiksugu linnukesi küll õunapuude otsas, tikripõõsas või peenarde vahel. Jooginõu õunapuu all on palavaga pidevas kasutuses.

Ühel õhtupoolikul, kui läksin kasvuhoonest tomateid tooma, sain pasknääri peos hoida. Sellist võimalust ei tule tõenäoliselt enam kunagi. Nimelt kuulsin tomatipõõsa taga raamil krabistamist ja seal oli pasknäär. Ilmselt noorlind. Võtsin linnukese pihku, tema aga surus mu sõrme oma noka vahele ja pigistas kuis jõudis. Lahti lasi alles siis, kui õue jõudsime ja linnu tiivad vabaks päästsin. Nüüd käivad kahekesi tikripõõsas marju söömas.

Orav, keda ma laupäeval nägin, lippas tamme tüve pidi ülespoole, hakkas seal kuivanud oksal krabistama ja mind ülalt kooretükikestega pilduma. Tutvus tehtud ja saanud selgeks, et kahejalgset ülalt pildudes eemale peletada ei õnnestu, kadus loomake kõrgemale ja kadus silmist.

Ma pole veel jõudnud uurida, kas tänavu tammetõrusid on. Alumiste okste küljes neid muidugi ei paista, aga eks orav teab, kuidas kõrgemal lood on. Sarapuupähkli kobaraid olen näinud, aga kas niipalju pähkleid seal peidus on, et kõigile jätkuks, on vara veel öelda.