Leili metsalood | Mitme põlve männik
Liivastel küngastel kasvav männimets võtab tulija endiselt vastu kui vana sõbra.
Kardan endas seda murdumishetke, kui ühel päeval teda enam samasugusena eest ei leia. Riigimets ikkagi ja tema saatuse määrab arvutiprogramm.
Oleks tolle männimetsa asemel sama vana kuusik, oleks see ammu raiesse läinud. Männikud aga elavad mitu inimpõlve üle, ilma suuremate muutusteta. Ei mäletagi, et neil küngastel oleks vahepeal midagi raiutud, mets on saanud rahus oma elu elada. Nagu eespool mainisin – aastakümneid samasugusena.
Künkanõlvad on olnud ka head seenekohad: pilvikutest, kitsemamplitest ja kukeseentest männiriisikateni. Madalamatest lohkudest aga leiab headel aastatel mustikaid.
Mu kadunud lähedased, nii tädi, onu kui onunaine käisid omal ajal linnast igal suvelõpul siin marjul ja seeni korjamas. Seal said ka mu oma pojad üsna väikestena esimesed mustikakorjamise kogemused ja seenetundmise koolituse. Seega pole see riigile kuuluv männimets pelgalt mu isiklike emotsioonidega seotud paik, see on mitut põlvkonda ühendanud mets.
