Küsisin, et kas ta langil põtru ka on näinud. Oli jah kaks looma seal jaol olnud. Masinamehed kabiinist näevadki loomi sagedamini kui jalgsi metsas liikujad. Põdrad traktorit ei karda, inimest aga pelgavad.

Kus raietööd käsil, sinna tulevad ka põdrad. Eriline lemmik on neile haab, aga meeldib ka männi ülemise tüveosa korbata koor, mis on õrnem. Kaske põdrad ei puutu. Vahel koorivad põdrad peenemad männipalgid kähku paljaks, nii et kui hommikul mehed tööjärjele saabuvad, on suur osa nottidest kooreta.

Praeguseks on piirinaabril raie lõpetatud ja kogu sortiment minema viidud. Viimasena toodi langilt välja veel haavaoksad, mis jäid esialgu tee äärde virna. Põtrade parim toidukraam on seega langilt läinud.

Tegin oma metsaringi viisil, et üht teed pidi jõeni ja teist teed pidi küla poole tagasi. Sel talvel polnud ma seda marsruuti paksu lume tõttu siiani kasutanud, aga nüüd kannatas juba jalgsi astuda küll, pealegi lihtsustasid esimest poolt laiad traktorijäljed. Liikumine on ju tervisele kasulik. Nii kogusingi infot, kus põdrad praegu elutsevad. Loomi endid ma päise päeva ajal ei kohanud, nende jäljed metsasihil olid aga värsked.

Oli vanema looma omi ja natuke väiksemate mullikate jälgi, oli pabulahunnikuid. Sihi ääres on söödud pajuoksi, kooritud remmelgate tüvesid ja kõrvalt noorendikust maitstud noori mände. Nägin maas lamavaid tuuleheite seemnemände, tüved heledaks kooritud.

Selle käiguga kogusin värsket infot põtrade kohta ning sain teada, et jahihooaja järgselt kusagil peidus olnud põdrad on hakanud toiduotsinguil taas julgelt liikuma. Loomi jagub nii riigimetsa kui minu maadele.