Õgijaid on Eestis kaht liiki, punaselg-õgija ja temast veidi kogukam hallõgija. Kuigi välimuselt erinevad, on mõlema liigi isaslindude ühiseks tunnuseks on must mask, kõver tugev nokk ning nad toituvad putukatest, liblikatest, sisalikest, väiksematest konnadest ja hiirtest – seega on lihatoidulised linnud.

Vahel pistavad nad püütud saagi „vardasse“ ehk mõne oksarao otsa tagavaraks, et kehvemal päeval võtta oleks.

Julged ja kiire lennuga õgijad võivad üht ja sama põõsa tipmist oksa, kust on ümbrusele hea vaade, korduvalt saagijahti pidamiseks kasutada. Seda teades juhtungi mööda sõites punaselg-õgijat nägema.

Pesitsema asuvad õgijad alles juunis ja pärast esimese pesakonna üleskasvatamist muneb emaslind ka teise kurna. Kui hästi läheb ja toitu jagub, kasvatatakse suve lõpuks ka teine pesakond linnulapsi üles. Pesa ehitatakse tihedasse kuusevõrasse või mõnda risuhunnikusse.

Noorendik ja selle kõrvale istutatud aasta vanune kuusekultuur tunduvad punaselg-õgijatele nii elupaigaks kui jahimaaks sobivat.

Hallõgijat olen põllutee ääres puuladvas passimas näinud pigem hilissügisel, pesitsusaja veedavad nad rabades. Mõlemad liigid kuuluvad III kaitsekategooria alla. Nii punaselg- kui hallõgija olid 2010.a. valitud Eestis aasta linnuks.