Leili metsalood | Neli musta ja üks pruun rästik

August on rästikutega kohtumise kuu. Millegipärast olen tänavu näinud järjest vaid musti rästikuid, välja arvatud see viimane, viies siug, kes juhtus pruun olema.

Enamasti soojendavad nad end kruusasel metsateel päikese käes ega põgene ka auto liikumisest tekitatud vibratsiooni tajudes. Kuna tee on mul tuttav ning iga sinna kukkunud oksake või puupulk mällu jäänud, siis näen juba kaugelt ära, kui mingi uus asi teele on ilmunud.

Jalgsi liikudes pole õnneks rästikuid sel suvel ette jäänud ja hea kah. Pelgan neid lapsepõlvest saadik. Siis olid kokkupuuted rästikutega sagedasemad kui praegu, näiteks kraavikallastelt metsmaasikaid korjates või metsaheinamaal niidetud heina saadudesse pannes. Pohlaraiesmikul oli neid väga palju. Siis materdasin enne korjama asumist mätta oksaga läbi, et madu sõrmede vahele ei jääks. Lapsena maasikaid korjates kord nii juhtus ja ohutunne on sest ajast sisse jäänud.

Viiest sellesuvisest rästikust kolm roomasid kruusateelt kärmelt kraavi poole rohu sisse. Üks suur must ja viimane pruun, kes võis ehk emane olla, jäid ootama, mil ma neist möödun. Kusagilt on meelde jäänud, et mustad ja hallid olevat isased, pruunid rästikud aga emased. On sel ka mingi tõestus olemas, mina ei tea.

Augustikuus peaksid emased poegima. Seda toimingut, mil hulk pisikesi madusid ridamisi emase rästiku seest vingerdades laiali roomavad, pole ma juhtunud nägema ja ega ei tahaks ka.