Põimin tänasesse loosse noppeid sellest umbes 10 aasta tagustest kirjutisest, kus kirjeldan metsaomaniku tasakaalu otsinguid suhetes looduse ja iseendaga.

Ettekujutus metsast kui võimalusest rikkaks saada võib pea segi ajada. Minul läks see kähku üle, sest 90ndatel, kui vaesus oli väga suur, tuli hoopis ellujäämise võimalusi kaaluda. Pojad käisid linnas ülikoolis, osaliselt tasulistel õppekohtadel. Õppemaksu tasumise ajaks oli iga kord vaja tükike metsa lõigata. Lapsed sai jalad alla ja metsaraha läks õigesse kohta.

Inimese elu on lühike ja olulisem osa sellest kulub perele, laste kasvatamisele ja eluks vajaliku raha teenimisele. Saatuse tahtel kasvatasin oma kaht poega üksi, lisaks hooldasin ligi 20 aastat oma voodihaiget ema.

Kuidas pärast seda, kui elu tähtsaimad kohustused on täidetud, leida uus mõte, elada edasi õnnelikku elu?

Arvan, et mina olengi õnnelik inimene, sest leidsin elu teises pooles loodusest tuge ja tasakaalu. Ega see lihtsalt ei tule, enne peab loodusega sõbraks saama, temaga koos elama ja tasakaalu otsima. Tasakaalus elamine ongi õnn.

Ära võta looduselt rohkem kui sul hädasti vaja on. Anna omalt poolt loodusele tagasi oma armastus, oma oskused ja jõud. Õpi loodust tundma kui sõpra, tee tema heaks iga päev midagi – ja sulle vastatakse samaga.

Mets ei saa meie maal kunagi päriselt otsa, ainult igas ajastus on perioode, mil metsa mõtlematult palju hävitatakse. Oli seda esimese iseseisvuse alguses ja oli pärast teist ilmasõda. Kordus see 90ndatel ja nüüdki on käes järjekordne tsükkel, mil metsa rohkem raiutakse kui taastuda suudab. Kirjeldagu statistika või metsaregister mida tahes, aga elu maal, külas, kaduvate metsade vahel, näitab teistsugust tegelikkust.

Umbes nii kirjutasin kümme aastat tagasi ning miskit pole sellest saadik muutunud.