Leili metsalood | Novembri värvilaigud


Leili metsalood | Novembri värvilaigud
Foto: Leili Mihkelson

Eelmise rabaretke järel tundsin, et pean tagasi minema. Nii paar päeva hiljem ka tegin. Sellest kaks pilti.

Seekord pühendusin rabavärvide otsimisele. Raba on hilissügisel kirev. Kui lumi maha tuleb, kaovad kõik värvid valge alla peitu ja külm kaanetab laukad.

Olen mõned head aastad tagasi korduvalt matkanud selles rabas suuskadega ning riskinud isegi üle sileda laukajää libiseda. Kui on pikalt külma olnud, siis võib seda teha, kui aga paks lumi sajab õhukesele jääkirmele, ei pruugi laukajää inimese raskust kanda.

Ongi hea, kui inimestel on looduses mõne koha vastu väiksed hirmud, mis tekitavad aukartust. Millegipärast on hirmud metsa ees tänaseks kadunud, inimene koos tehnikaga on hakanud oma ülemvõimu näitama. Aga rabaga on keerulisem kui metsaga, raba nii kergesti alla ei anna, tema vastu peab aukartus säilima. Igas mõttes.

Foto: Leili Mihkelson
Seotud lood:

Kunagisest järvest on saanud raba, puhta vee reservuaar, kus turbakiht kasvab millimeetrite haaval kõrgemaks. Kusagil mujal pole õhk hingamiseks nii puhas ja ümbrus nii hääletu kui selles ürgses maastikus.

Oleme õnnelik rahvas, kelle kodumaastikud koosnevad peale põldude, niitude ja metsade ka majandamisest puutumatuna säilinud rabadest.

Tõsi, et väga paljud neist on inimene muutnud turbamaardlateks ja rabade veerežiimi oluliselt muutnud, kuid üksjagu rabamassiive on siiski sajandeid looduslikena püsima jäänud. Need on nagu loodusmuuseumid, kus eksponaadid on vaatamiseks ja õppimiseks, mõned ka salapaikadeks marjulistele.