Leili metsalood | Oktoobri värvid


Leili metsalood | Oktoobri värvid
Foto: Leili Mihkelson

Aastas on kaks perioodi, mis meeli puudutavad – kevadine tulemine ja sügisene minemine.

Tulemise aeg on aprillis, minemise kuu on oktoober. Ilusad mõlemad, ometi nii erinevad.

Olen kevade laps ja kogu aeg arvanud, et aasta ilusaim aeg on aprill, sinilillede tärkamise kuu, minu sünnikuu. Ja mullalõhnane kevadkünni kuu, sest nagu ema rääkis, oli minu sündimise päeval isa põldu kündnud, enne kui ema ta appi hõikas, et tagakambris sündiva lapse vastu võtaks ja nabanööri kinni seoks.

Oli sõjaaeg. Sõja esimestel kuudel sakslaste ja venelaste vahele jäänud ja põlema süüdatud taluhoonetest oli isa jõudnud selleks ajaks taastada karjalauda ning sauna vundamendile ehitada väikese palkmajakese. Nii ma seal sündisingi, isa kätele.

Oktoober looduses on lahkumise aeg, värviliste lehtede, tuulte ja sadude kuu. Võib-olla just need kirkad värvid ongi meile antud selleks, et veel mõneks hetkeks kosutust saada ja lähenev hall aeg üle elada.

Mida vanemaks saan, seda rohkem olen õppinud tärkava kevade kõrval nautima ka sügisvärve. Need on täiuslikud, mitte ülearu kirevad, eestlase maitsele sobivad üleminekutoonid.

Haned ja lagled muudkui lähevad, esimeste laululuikede ülelendki nähtud. Rästad on pihlamarjad puudelt ära söönud ja mänsak viimased sarapuupähklid minema viinud.

Kolletuvate tammelehtede vahel askeldav pasknäär otsib tõrusid. Tammetõrusid on tänavu vähe, kuusekäbisid aga palju. Käbilindudel tuleb hea talv, toitu jätkub talveks ka oravatele.