Leili metsalood | Päevatõus rabas

 (1)
Leili metsalood | Päevatõus rabas
Foto: Leili Mihkelson

Passisin sobivat hetke ja ilma, ootasin jahedat ööd ja sellele järgnevat vaikse tuulega hommikut, et käia veel enne suve ametlikku lõppu rabajärve ääres ja vaatetornis. Hommik oligi tuuletu, raba hääletu ning päikegi kerkis samast ilmakaarest kust varasematel kordadel.

Oli suvelõpu esimene karge hommik. Raba laudtee olid jäätunud ja libe, kuni päike kõrgemale kerkis ning pääses soojendama härmarüüs kiduraid sookaski, sookailusid ja kanarbikupuhmaid.

Vaikus on see võlusõna, mis inimest rabasse meelitab. Enam ei hüüa päevatõusu kuulutamiseks sookurgede trompetid, linnud on rändele läinud. Ei näinud ma ka rabas rüütasid ega sõtkaid järvel. Rabas valitses vaikus, rabajärve kohal hõljus udu ning männiokstel kiirgasid päikesetõusu verevad värvid.

Olen teadlikult vältinud looduskaunites kohtades käimist suvepuhkuste ajal, kui rahvas reisib, matkab ja ringi sõidab. Sellisel ajal ei ole võimalik vaikust kuulata ega omaette olla.

Üks imelik asi jäi mulle rabas käies veel silma, nimelt polnud kusagil näha enam ämblikuvõrke. Tavaliselt on suviti, kui rabas hommikune udu tõuseb ja päike valgustama hakkab, kidurad männid ja sookailupuhmad kaetud uhkete võrkudega, küll ringikujuliste või pikkade niitidena. Kas olin hiljaks jäänud või polnud neid suve jooksul punutudki? Hommikuses niiskuses ja vastu valget peaksid võrgud ju hästi välja paistma.

Ja veel üks asi on laugaste ja kidurate mändidega rabas teisiti kui sügisel metsas, nimelt pole seal põdrakärbseid.