Mul on nii koduaias kui ka metsas päris palju pärnasid. Kõik puud igal aastal ei õitse ja tõttöelda polegi ma jälginud, millised puud õitsevad ühel ja millised mõnel teisel aastal. Õisi korjan mugavuse pärast ikka koduaiast, kus õitega oksad ulatuvad maani ja kust saab saagi kerge vaevaga kätte.

Kui ülespoole vaadata, siis kõrgemal on õisi nii palju, nii et leheroheline on asendunud õite rohekaskollakase tooniga. See on mesilaste korjeala ja suur puu võib anda kuni 15 kg väärtuslikku õiemett.

Pärn on vanade eestlaste uskumuses tamme järel teine püha puu, hiiepuu. Ja ka niinepuu, kui inimesed avastasid puu sitke koore praktilise kasutuse võimalused. Looduses kasvav harilik pärn võib elada väga vanaks, koguni tuhandeaastaseks. Eestimaal teatakse kasvavat 600-aastasi pärnasid. Minu koduaia pärnad on vähemalt 150-aastased, ligi 30 meetrit kõrged ja parima tervise juures.

Jõeäärse metsatüki servas kasvavad pärnad on tõenäoliselt sama vanad ja lisaks neile on seal veel terve põlvkond noori pärnasid, kes on kasvama hakanud pärast 45 aastat tagasi tehtud metsamaaparandust, kui kuivenduskraavide trassilt raiuti enne kaevetöid puid maha, teiste seas ka üks pärn, millele tõstis kopp hiljem mullavalli peale. Valli alt välja ulatunud ladvast aga hakkas kasvama terve rida uusi noori puid. Neid oli algul nii tihedalt, et tuli harvendada. Jõe kaldal olen leidnud mujaltki väikseid meetrikõrgusi pärnahakatisi.

Kui pärnad õitsevad, külastavad neid mesilased. Ka sel suvel on jõe ääres puuõõnsusesse asunud elama üks mesilaspere, kelle jaoks on õisi täis pärnadega juuli parim meekogumise aeg, teadmata, kas üldse õnnestub külm talv puutüves üle elada.