Leili metsalood | Perega metsas

 (3)
Leili metsalood | Perega metsas
Foto: Leili Mihkelson

Iga aastaga läheb abiliste leidmine metsas keerulisemaks. Külamees, kes varem vahel mu metsas ühtteist korrastamas käis, on tervisega hädas ega suuda enam füüsilist tööd teha. Mõnd juhuslikku tööotsijat, kelle järel valvama peab, ma oma metsa lasta ei taha. Ja ega neid maal enam polegi.

Kui mõnd suuremat tööd, nagu näiteks noorendike hooldust on vaja teha, siis tellin vilunud metsamehe, kes selles ametis igapäevast leiba teenib. Tema puhul pole muud vaja kui kaardil eraldis kätte näidata, korra endal ka kohapeal käia ning erisoovid ära seletada – ja mõne aja pärast ongi töö tehtud.

Nii ongi mul juba aastaid õnnestunud suuremad hooldustööd lasta selleks koolitatud ja pikalt praktiseerinud mehel teha. Kui vaja, teeb ka raietöid. Ega selliseid mehi pole lihtne leida. Headel metsameestel on tööjärjed pikalt ees.

Lihtsamateks metsatöödeks tulevad oma pere liikmed appi, kui juhtuvad kas tööst või koolist vabad olema. Nii me pühade ajal lumeraskuse alla murdunud toomingaid vanema poja perega rookisime.

Oma pereliikmetega metsatöid tehes saan neid järkjärgult viia kurssi metsa seisukorra ja tegemist vajavate töödega. Olen arvestanud, et mingil hetkel pole minust endast enam tegijat või koguni metsas liikujat, seepärast tuleb järeltulijatele aegsasti iga nurk metsas kätte näidata ning soovitusi jagada.

Tean omast käest, et metsaga tuttavaks saamine võtab tohutult aega, enne kui mõistma hakkad ja õigeid otsuseid suudad teha. Kuna on elu läinud nii, et lapsed on pärast õpinguid oma töö, pered ja elamised sisse seadnud linna, siis metsas käiakse enamasti siis, kui sealt seeni või marju saab.

Seotud lood:

Metsaistutus on ka olnud üks meie pere ühistöödest, samas raskem ja aeganõudvam osa, nagu kultuuride hooldus, on siiani peamiselt minu õlul või korraldada olnud. On viimane aeg pühendada sellesse ka oma järeltulijad.

Omanikuks olemise ja sellega kaasnevate kohustustega harjumine võtab üksjagu aega, lisaks veel teadmiste kogumine talukoha ajaloost, eelmiste põlvkondade tegemistest ja metsa loodusväärtustest.

Üht asja võin kinnitada, et põline talukoht ning esivanemate maa ja mets pole müüdavad. Need antakse pereliikmetele põlvest põlve edasi.