Me kõik peame riigimetsa omaks, nii ütleb ka seadus. Igaüheõigust kasutasime riigimetsast marju ja seeni korjates ka vene ajal, sellele lisandusid meeldivad emotsioonid, mistõttu said metsad aastakümnete jooksul risti-põiki läbi käidud. Puud on praeguseks küll vanemaks saanud ja mets muutunud, samas leiab männikutes kohti, mida aja sõrm justkui poleks üldse puudutanud. Kõik on nagu minu nooruses, isegi ilusam, küpsem.

Nii ma siis liigungi tuttavaid radu mööda, aimates, et ühel päeval ei leia enam oma armsaid kohti ja endiseid vaateid eest. Kuni nad alles, on veel hästi.

Riigimetsa puhul on siiani säilinud mingi usk ja kindlustunne, et riigikorrale vaatamata on metsateenijad hoidnud au sees metsade majandamise pikaaegseid traditsioone. Kas sama kindlaks ja poliitilistest tuultest sõltumatuks jäädakse ka tulevikus, ei tea. Inimesed ju nõuavad, et mets peab jääma, kuni püsib riik ja elab rahvas.