Lund pole veel nii palju, et rapsitaimi üleni kataks ja rohelised lehed paistavad välja. Mahlakas toit meelitab kohale metskitsed ja nagu selgus, tulevad ka põdrad.

Platsil, kuhu autoga ligi pääsesin, olid põdrad nõu pidanud ja palju jälgi lumme trampinud. Minu hinnangul võis loomi olla kolm – üks oli jätnud lumme suured jäljed ja teised natuke väiksemaid. Rajal olid nii tulemise kui minemise jäljed, enamvähem ühes rivis.

Tahtsin näha, kuhu jäljed lõpuks viivad ja ega loomad ometi mu noorte mändidega pole maiustamas käinud. Enne minu maa piiri hargnesid jäljed kaheks, hiljem said jälle kokku ja suundusid kuusenoorendiku poole, mille taga on mul üks vana metsa eraldis kõrgemal ja samblasel pinnasel, kuhu võiks olla mõnus puhkama heita. Sinnapoole ma enam järele ei läinud, sest tahtsin kõigepealt männid üle vaadata.

Mände pole mul metsas kuigi palju, seepärast tahaksin neil noortel, mida loodus on kinkinud, võimaldada suureks kasvada. Juba varem on põdrad nende ridu vähendanud, latvu ja tüvesid hammustanud ja vaid väiksel männigrupil on kuusenoorendiku vahel ehk lootust ellu jääda.

Mulle tundub, et kui noored männid kasvavad üsna tihedalt koos, pole suurel loomal võimalik sinna vahele pugeda. Kogemused puuduvad, seepärast lihtsalt loodan, et põdrad jätavad männid rahule.

Metsa hooldades ei tohiks kõiki pihlakaid, aga ka tammesid ja noori sileda koorega haabu maha lõigata, sest midagi tahkemat, nagu oksad ja puukoor, põdrad mahlaka rapsisalati peale ometi vajavad.