Mustikate kohta ei oska midagi kosta, sest nende kasvukohas pole ma veel käinud. Samas näen kõikvõimalikes maasikakohtades rikkalikult õitsvad taimi. Nagu metsas, nii on palju õisi ka koduaia aedmaasikatel. Küllap saab jälle maasikaid süüa kuis jaksab ja ka talveks külma panna.

Veel olen tähele pannud, et tuleb rikkalik kuusekäbi-aasta. Mõne vanema puu ülemistel okstel on noori käbisid lademes. Samas olen pärast üht hiljutist kommentaari silmas pidades hoidnud pilku peal ka noorematel kuuskedel. Kommenteerija kirjutas, et käbisid ei kanna mitte ainult vanad kuused, vaid ka nooremad. Tol korral tahtsin vastu öelda, et ega ikka teismelised pole need õiged järelkasvu andjad, olgu puud või inimesed. Hoolega uurides aga olen tõesti märganud, et umbes 50-aastastel kuuskedel võivad ladvas mõned üksikud käbid olla. Kas neis ka seeme valmib, teavad paremini rähnid.

Küllap ongi nii, et kui on soodne aasta, siis püüavad ka nooremad oma panuse anda. Kui 50-aastane kuusk on ikkagi keskealine puu, kes alles kasvus kõrgust, jämedust ja elujõudu kogub, siis 70-aastasel tekib täisikka jõudes suisa kohustus järelkasvu anda. Mõned saja-aastasedki on veel head käbikuused.

Kui me kuused liiga noorelt, enne bioloogilise küpsuseni jõudmist, maha raiume, siis ei jää ka lootust, et kuusik looduslikult (seemnete abil) uueneks. Seda suuremat vaeva istutamise ja hooldamisega tuleb metsaomanikul näha.

Tasub visata pilk viimaste aastate muutustele metsade liigilises koosseisus ja näeme, et kuusikute osakaal väheneb, lehtpuudel suureneb. On see hea või mitte, selgub aastate pärast.