Sanglepp ja kuusk on nagu vanapaar, kellest ühel sügavale maamulda ulatuvad juured, teisel pinnal laiali laotunud. Nii toetavad nad teineteist, ei kakle söögi ega joogi pärast.

Kõrval veel suuremal alal on sanglepa lodumets, mida käin vaatamas pärast kõvemaid tormituuli, mis enamasti ikka kuuski murrab või pikali tõukab. Sanglepad aga seisavad tuultele vastu nagu mastipuud, jalad-juured sügaval maapõhjas kinni. Kuusk elaks küll kauem, aga on hellem ja vaenlasi rohkem kui sitkel sanglepal.

Kui kuusk on kaaslaseks sanglepa saanud, kellega külg külje kõrval elu lõpuni koos seista, siis tõenäoliselt on mõlemal vedanud. Koos võidakse ligi 30 meetrini taeva poole tõusta ja väiksematele ülalt alla vaadata.

Mul on olnud õnn seda puude salaelu jälgida tänu sellele, et erinevatel põhjustel pole pildil olevas vanas metsas raiet teinud. Nüüd enam ei tahakski, kui mingi aja pärast peaks see metsaosa kaitse alt vabanema.Huvitav on jälgida puude salapärast elu ja lasta neil omapäi olla.

Metsaomaniku jaoks on õpetlik ja ka loodusele kasulik omada erinevaid metsaosi, nii raieküpset majandusmetsa kui raiesmikele istutatud noorendikke ja hooldatud keskealist metsa, kujundada eri liiki puistuid, jätta kasvama tammesid ja künnapuid, säilitada tükike vana metsa koos sealsete liikidega ning hoida mõni metsaosa lausa reservaadina puutumata.

Nii muutuks eramets väikseks mudeliks üleüldisest metsandusest, mida saab oma järeltulijatele näidata ja edasi anda teadmisega, et raiutud ja rahaks vahetatud puit ei ole metsa ainus väärtus.