Mets on veel talviselt hääletu. Linde ma metsas oldud tundide jooksul ei näinudki. Ajasin pigem loomajälgi, millest kõige rohkem oli metskitsede omi, ühed põdra ja ühed jänese omad ka. Leidsin üles ka kitsede magamisasemed, millest eelmises loos rääkisin, et kuskil need ometi peavad olema. Ja olidki. Loomad on asemeid kraapinud suurte kuuskede alla, kus lumi õhem ja kergem maapind kätte saada.

Päev varem helistas mulle üks piirinaabrist metsaomanik, kohalik mees, ja andis teada, et hakkab oma metsas raiuma. Ma polnud varem kogenud, et naaber annab naabrile oma raietöödest teada, samas näitab see lugupidamist, kui nii tehakse. Lisas veel, et raiuma hakkavad kolm saemeest ja vedajaks on väiksemat tüüpi väljaveotraktor ning loodetavasti jõuavad külmunud maaga ka materjali välja tuua.

Mul lipsas peast kohe läbi mõte, et varsti saab sealkandis taas põtru näha. Naabri metsas hakatakse langetama ka haabu ja on teada, et loomad tulevad magusa haavalõhna peale kaugelt kohale ega lahku enne, kui kõik palgid ja oksad on metsast minema viidud.

Piirinaabri(te)le oma metsatöödest teada andmine võikski olla kirjutamata reegel, liiati kui see puudutab mingil viisil naabri huve või kasutatakse samu väljaveosihte ja teid. Hea läbisaamine ja vastastikune austus on kogukonna suurim väärtus. Minul on siiani head piirinaabrid olnud.