Võtsin ühe suusakepi toeks ja asusin üle kodupõllu metsa poole teele. Seapuhku siis mitte tavalist rada mööda, vaid diagonaalis üle põllu. Sellest valikust oli kasu. Põld, kus jääkoorikuga kaetud lume all on peidus roheline taliraps, hakkas käijale avama saladusi, millest tavapärast teerada liikudes ei saaks aimugi.

Kui siiani võis päevade kaupa näha lume alt toitu kraapivaid metskitsi, siis jäljed põllul reetsid, et auke lumme on kaevamas käinud ka metssead. Pole need loomad meie loodusest päriselt kadunud ühti ja kehval ajal, mil vanadele söödaplatsidele tuuakse toitvat teravilja tavapärasest harvem, kõlbavad süüa ka mahlased rapsilehed.

Veebruar muudab ka rebased aktiivseks ja loomad saavad lumekoorikul ette võtta pikemaid teekondi, aegajalt mättaid sirtsutades ja seeläbi endast liigikaaslastele märku andes. Koheva saba ja ilusa karvkatte järgi otsustades on pildil oleva isendi puhul tegemist kärntõvest puutumata loomaga. Samal põllul on mitu kivihunnikut, millest ühes on mitmel aastal ka rebasekutsikad üles kasvanud. Sealkandis see rebane ka ringi lippas, endal rahutus südames.