Olen üldiselt seda meelt, et ega mõned kuivanud kuused miskit kahju ülejäänud kuusetukale ei tee, pealegi olin õige mahavõtmise aja maha maganud. Ürask oli oma töö teinud ja talveks maa sisse pugenud, et järgmisel suvel uued eluspuud paljunemiseks välja valida.

Üraskikuused oleks tulnud maha võtta ja metsast välja viia siis, kui ürask on just koore alla pugenud, käigud uuristanud ja munad munenud. Vaigupisarad oleksid sellest märku andnud.

Minu kuuskedel nuumas noor põlvkond segamatult koore all ja lasi enne sügise saabumist sealt jalga.

Lahtise koorega kuused kuivavad ära ja neile ilmuvad järgmised putukad, kellest osa söövad ka kooreüraski vastseid. Seepärast pole kuivanud puude pärast väga vaja muretseda – nemad kahjureid juurde ei „tooda“.

Küll aga annavad sellised puud metsaomanikule märku, et soojal suvel külastas metsa kuuse-kooreürask. Võib-olla tuleb järgmisel suvel jälle, võib-olla ka mitte, kui juhtub pakaseline talv tulema ja külm võtab üraski ära.

Üraskid polnud ainsad, kes neid kuuski himustasid, oli ka juurepess. Pessust räägib üks foto tüve otsast saetud pakust, mis on seest pruun. Kuusikut on külastanud ka põdrad ning nende hambajälgi leidub ridamisi mitmel tüvel. Kuna tegemist on endisele karjamaale kasvanud esimese põlvkonna kuuskedega, siis on selge, et kõigist neist ei kasvagi palgipuid.

Erametsad erinevad klassikalisest riigimetsast just puistute tekke poolest. Põlise metsamaa muld pole nii viljakas kui endistel põllu- või karjamaadel, kuhu ilmuvad kõigepealt hall-lepp, remmelgas ja toomingas. Hiljem juba kuusk või kask.

Aeg ja kogemused on metsaomanikuks olemiseks liiga napid olnud, et võiks endiste põllu- või karjamaade metsastamise kohta põhjapanevaid järeldusi teha. Erametsaomanik toimetabki sageli üksnes katse-eksituse meetodil. Teadmisi kogutakse oma tehtud vigadest ja jagatakse pere noorematele edasi.