Olen seal näinud ka nisu ja muidki kultuure kasvamas, millest enne rukist oli hein. Ühel kevadel heinaseemne külvi järel hakkas tuulispask väljal tuuseldama ning kuiv muld koos heinaseemnega tõusis üles ja lendas kuhu juhtus. Nägin seda mullatormi ise pealt. Heinaniitmise või viljalõikuse ajal olen käinud seal kotkaid vaatlemas. Neid lendab siis sinna kokku igast kaarest. Eelmise suve lõpus künti maa uuesti üles, väetati farmist toodud lägaga ning külvati rukis.

Minu silmis on rukis eestlase leivavilja sümbol. Mäletan lapsepõlvest, kuidas hoolitseti, et rukis õigel ajal lõigatud, vihkudesse seotud ja hakkidesse kuivama pandud saaks. Nisu, kaer ja oder olid samuti olulised toiduteraviljad, aga rukis kui igapäevase leiva vili oli ikka kõige tähtsam.

Rukkileiba küpsetati meil kord nädalas. Ahjust võetud sooja leiva lõhn ei unune. Tulistele pätsidele määriti käega peale natuke vett, et koorik pehmemaks läheks, ja pandi rätiku alla jahtuma. Ülekääru viilakaid lõikas perenaine suurt pätsi vastu rinda hoides ja jagas igale lauasistujale. Lauale tagasi pannes tuli poolik leivapäts asetada lõikepinnaga laua keskpaiga suunas. Nii ei pidavat leib majast kaduma.

Sellist austust leiva vastu sisendas lapsele enamasti vanaema. Vana taluperenaisena oli tema näinud erinevaid aegu ning õpetas olema toiduga kokkuhoidlik ja leiba austama. Kui võõras sisse astus ja majas parasjagu muud toitu ei juhtunud pajas valmis olema, pakkus vanaema talle kääru leiba, millele määris kausist soolavõid. Nii oli ta kogu oma elu teinud, hea inimene oli.

Pildil olevale rukkiväljale mõeldes tahaks loota, et Eestimaal kasvatatud viljast küpsetatud rukkileib jääb alatiseks eestlase toidulaual aukohale.