Leili metsalood | Siumari kevadel ja suve lõpul

Üht valget õisikut metsa all nähes tundusid taime lehed kuidagi tuttavad, olin kusagil enne selliseid näinud. Äkki taipasin – see on siumari!

Kodus otsisin välja oma vanad pildid siumarjast, 2009. a augustis tehtud. Praegu olen kade tol ajal kasutuses olnud Olympuse kaamera pildi kvaliteedile, millega sai omal ajal päris korralikke lähivõtteid. Kahjuks selliseid aparaate enam müügil pole.

Aga kirjutada tahtsin mitte oma elu ära elanud kaamerast, vaid hoopis salu-siumarjast, sellest ilusate mustade läikivate marjadega mürgisest taimest. Esimest korda leidsin siumarja jõe lähistelt metsasalust umbes kümme aastat tagasi. Teise taime leidsin kodumetsast paari päeva eest. Seega ei kohta neid kuigi sageli.

Siumarja on Euroopas kutsutud Christophi rohuks keskaegse kaitsepühaku järgi, kes kaitses võlureid, aardeotsijaid ja katkutõbiseid. Taim on levinud Eesti mandriosa segametsades hajusalt.

Augustis valmivad viljakobarad on ahvatlevalt läikivmustad, samas väga mürgised. Küllap seepärast on siumarja hoiatavalt kõlav nimigi tulnud võrdlusest meil levinud mürkmao rästikuga.