Õhtud lähevad varakult pimedaks ja hommikud on jahedad. Olen ülepäeviti hakanud jälle ahju kütma ja puuküttega pliidil süüa tegema.

Metsas liikudes kohtasin händkakku ja nagu eelmise sügise kogemus kinnitab, võibki neid linde näha sagedamini alates oktoobrikuust. Osa on kindlasti kaugemalt tulijad, teine osa aga paiksed linnud. Hiiretoidulistest kakkudest rändavad mõnel talvel põhja poolt meile ka vöötkakud ja jäävad soodsate olude korral siia kevadeni. Aga nagu möödunud suvi näitas, ei ole meil kuigi hea hiireaasta olnud. Selle tunnistuseks on näiteks väike-konnakotkaste, kes toituvad peamiselt põldudelt või rohumaadelt jahitud uruhiirtest, kesine pesitsusedukus, poegadeta pesad.

Rikkalik pähkliaasta ja veelgi suurepärasem käbiaasta annab lootust, et paljud põhja poolt tulevad linnud jäävad meile mõneks ajaks peatuma. Kuuldavasti olevat Põhja-Soomes kesiselt nii metsamarju kui muud lindudele sobivat taimset toitu. Juba on märgata, et metsaäärsed pihlapuud on meilgi marjadest tühjaks söödud. Kui ühel päeval siidisabad oma rändega siiakanti jõuavad, siis kaovad ka asulates majade juures põõsastelt kõik marjad ja puudelt korjamata õunad ära. Looduses ei lähe ükski toit raisku.