Nii jõudsingi kodumetsa tagumise piirikraavini välja, mille kõrval mul teinegi metsatükk üle vaatamist ootab. Päris üllatav, et kraavis on lahtine vesi, ehkki külma on ju olnud, mis oleks pidanud kraavile jääkatte peale panema.

Vahepeal koperdasin paaril korral ka külili lumme, kuna olin unustanud, et räätsadega sammudes peavad jalad rohkem laiali olema kui tavaliselt käies. Kui läheb meelest, et räätsad on hulga laiemad kui saapad, võib kogemata ühe räätsaga teisele ääre peale astuda ja järgmise sammu asemel hoopis külili käia. Aga küll harjub. Aastaid tagasi sai räätsadega palju looduses käidud.

Metsarada tallates sattusin põdrajälgedele ja ühe metssea omadele. Sellest järeldan, et põdrad talvituvad endiselt minu metsas, mida on küll tore teada, aga eks põder tekitab üksjagu metsakahjustusi. Mõnd kraabitud koorega kuuske juba nägin, rohkem aga on põdra hambaid saanud tunda noored pihlakad, tammed ja remmelgad.

Metssea jälgede nägemine näitab, et mõni kärssnina on metsas siiski olemas. Metskitsede tegevusjälgi paistab peamiselt talirapsipõllul lumes. Sealt viib sissetallatud rada metsa ja hargneb vana kuusiku all.

Küllap seal kusagil need kitsed öösiti magavad ja tulevad sealt põllule rohelist sööma. Sulailmaga saab lume alt kergema vaevaga toidu kätte, kuid järgmine külmalaine võib lumele taas kooriku peale panna ja see lõhub loomade jalgu.