Leili metsalood | Suve õrnad õied


Leili metsalood | Suve õrnad õied
Foto: Leili Mihkelson

Kuumad ilmad ei meelita päevasel ajal metsa minema. Alles õhtu eel, kui madalale vajunud päike enam ei kõrveta, kannatab loodusesse minna.

Suveõhtud on kaua valged ja lühikest ööd kaunistab ööbiku laksutamine. Varahommikune tõusmine kella 4 paiku ja loodusesse minek oleks parim viis linnulaulu kuulamiseks, rabaretkele minemiseks ja loomadega kohtumiseks. Sel suvel pole ma veel jõudnud varahommikust värskust nautimas käia, aga küllap millalgi ikka.

Õhtune metsas liikumine on kujunemas rahuliku jalutuskäigu asemel kiirkõnniks, sest rohi on kõrgeks kasvanud ning seal varitsevad puugid. Sel aastal on neid piisavalt, seepärast tuleb riided hoolikalt üle vaadata ja kodus teiste vastu vahetada. Siiani olen puugid enne kätte saanud, kui mõni neist naha külge kinnitada on jõudnud.

Puukidest pääsemiseks on kõige tõhusam moodus niita käimisrajad sisse. Aga kui pole jõudu või aega niitmiseks, tuleks kõrges rohus nobedamalt astuda ja vähem peatuda. Lugesin kusagilt, et puukidele ei meeldivat lavendliõli. Peaks katsetama.

Kõrges rohus aga on vahepeal õitsema hakanud üks kaunis taim – kurekell-ängelhein. Paraku tundub ka temaga olevat samamoodi kui kullerkuppudega, et õitsvaid taimi jääb iga aastaga vähemaks. Alles viis aastat tagasi katsid mul kunagist puiskarjamaad suured kogumid neid kõrgete õrnlillade õisikutega taimi, kuid paaril viimasel suvel on kurekell-ängelheina vähem. Need õhulised õiekobarad mu sissekäidud radade ääres kuulutavad, et kevad lõpeb ja suvi on käes.