Leili metsalood | Suvel valmistu talveks


Leili metsalood | Suvel valmistu talveks
Foto: Leili Mihkelson

Vana taluaseme õuel hakkasid eelmisel nädalal suvised kellukad õitsema. Juba lõhnab angervaks. Inimestel on aedmaasikatest kõhud punni söödud – hea suvi on.

Tundub, et liigagi hästi on siiani läinud. Kas see peaks ka ettevaatlikuks tegema, mine tea.

Viljad põldudel on ilusad, loomasöötagi üksjagu varutud. Viljapuudel on ubinaid parasjagu, maasikaid jagub kõigile. Kuused on käbisid täis, järelikult on sügiseks oodata käbilindude ja rähnide invasiooni. Sarapuudel on palju pähklikobaraid – pähkleid peaks jaguma nii pasknääridele kui mänsakutele ja kes korjata viitsib, ka inimestele.

Pärast jaani ilmus metsateede äärde palju liblikaid. Kohal on teiste hulgas ka suured haavalumikud ja helklevad kiirgliblikad. Kui kusagil midagi mädanemas või metsloom on junnikese poetanud, seal need suured liblikad ka jaol on.

Kurvaks teeb aga see, et põldudel näeb vähe kiivitajaid, langus kestab juba mitmendat aastat. Metsalindude vähenemine ei kosta kohe nii teravalt kõrva, ehkki juuni teises pooles pole enam näiteks kägu kuulnud. Selle linnu järgi sai varem ennustatud talveaja saabumist – et mitu päeva pärast jaani kägu veel kukub, nii mitme nädala pärast sügisesest pööripäevast arvates muutub ilm talviseks. Tänavuse käokuku järgi peaks külm varakult saabuma.

Seepärast tasub talvevarude eest hoolt kanda, varuda ahjupuid, metsa- ja aiasaadusi hoidistada. Tasub süüa võimalikult ainult kodumaist maatoitu, linnarahval osta eesti maasikaid, mett ja metsamarju. Paljuski võlgnevad sõjajärgse põlvkonna inimesed oma vastupidava tervise just lapsena söödud lihtsale maatoidule – täispiimale, koduvõile, kunstväetistest ja mürkidest turgutamata viljast tehtud mustale leivale, odrakaraskile ja sepikule, soolapekile, silgule, oasupile ja tangupudrule. Marju korjati metsast või rabast ja jõulumaiuseks hoiti sügisel korjatud sarapuupähkleid. Kodulähedasest puhtast loodusest pärit toitu söönud inimestel oli ja on allergia tundmatu.