Leili metsalood | Tagasi minevikku

 (2)
Leili metsalood | Tagasi minevikku
Foto: Karl Ander Adami

Maa-ameti kaardirakendus fotoladu.maaamet.ee juhatab mind nüüd sageli tagasi lapsepõlve. Aastatel 1950-1951, mille kohta tolleaegseid vaateid küladele, metsadele, põldudele ja majapidamistele uurida on võimalik, aitavad elustada ammuseid mälupilte.

Olen ses mõttes õnnelik inimene, et mäletan sõjajärgseid aastaid talus, 1949.a. märtsiküüditamist ja kolhooside loomise segaseid aegu. Isegi kodutalu karjakoplist kolhoosilauta viidud lehmade nimed on meeles: Õunik, Maasik, Mustik, Esmik jt.

Vanu aerofotosid vaadates saab teada, kui palju talusid pärast sõda Eesti külades olemas oli.

Kaardirakendus võimaldab kõiki valituid momentaalselt võrrelda tänapäevaga. Ega muidu tunnekski kohti enam ära. Majapidamisi on järel väga vähe, hooned hävinud, maaparandus põllusiilud suurteks väljadeks muutnud, karjakoplid ja heinamaad metsa kasvanud ning teed sirgeks tõmmatud.

Ka sel droonipildil, mille tegi Karl Adami 2017. aasta sügisel mu koduküla kohalt, rohetavad suured põllud kahel pool teed. Maju on alles vaid mõned, inimesi neis üksikud. Keegi ei hari külas enam ise põldu ja vaid üksikud hooldavad metsa. Nooremad käivad kaugemal tööl, paar-kolm peavad pensionipõlve ja pärijad tulevad mõnel nädalalõpul esiisade hooneid või metsa üle vaatama.

Mu sünnikodu ümbrus on tüüpiline tühjaks jäänud ja väljasurev Eesti küla, kus vaid nädalalõppudel tõuseb veel kehaksa suitsu. Täielikult hävinud on 22 majapidamist, loendamatu arv abihooneid ja loomalautu, rääkimata metsaheinamaadel olnud arvukatest heinaküünidest ja rabarinnakul seisnud pätsturba hoidlatest. Kunagisi talukohti meenutavad maaparanduse käigus kokku kuhjatud kivihunnikud.

Mets ja maa saand teisemasse, mäge muutnu… nagu laulusalmis. Koplisse kasvand muldvana kask võib mõnes kohas isegi elus olla ja aitab mälestusi hoida. Minu omi küll. Valus ja ilus ühtaegu.