Leili metsalood | Tee tööd ja näe vaeva, aga armastust ei tule

 (2)
Leili metsalood | Tee tööd ja näe vaeva, aga armastust ei tule
Foto: Leili Mihkelson

Kevadiseks kiskunud sulapäevad said ühe ööga läbi ja uue nädala hommikul kattis värske lumi pooleldi paljaks sulanud põllud uuesti puhta valge vaibaga. Lumeroobid tuli taas välja võtta. Ometi on päev juba pikem ja õhus on kevade lähenemise märke.

Käisin kultuurimajas päevasel seansil „Tõde ja õigust“ vaatamas. Üle poole saalist olid kooliõpilased, üks osa vanemaid inimesi. Valimiste päeval oli olnud kaks seanssi, siis olevat vaatajaid rohkem olnud kui saali mahtus. Eesti suurfilm jõudis ka vaiksesse Eestimaa alevisse.

Filmi lõppedes väljus saalitäis rahvast vaikides, mõtetes. Polnud tahtmist kellegagi rääkida. Istusin tükk aega autos, enne kui koju sõitma hakkasin.
Mõtted liikusid mu enda esivanemate aega, tollessesamasse ajastusse 19.sajandi lõpus, millest film algas, mil maid päriseks osteti, meeletult tööd rügati, soisesse pinnasesse kraave kaevati, hulk lapsi sünnitati, lootuses, et keegi neist kord vanemate tööd ja unistusi jätkab.

Ka minu vaarisal oli kaks naist, kellest esimene sünnitas viis last ja suri noorena. Just nagu Vargamäe Krõõt. Teise naisega oli veel kaks last.

Esimese naise üks poegadest, minu vanaisa, päris talu. Neil vanaemaga oli samuti viis last, kellest noorimast, minu isast, sai talu pärija.

Tähenduslikult mõjus filmi lõpus Tammsaare kirja pandu „Tee tööd ja näe vaeva, siis…“ Aga armastus jäi Vargamäele tulemata. Hoopis kurjus tuli. Ka Jumal ei aidanud, pigem süvendas kurjust. Ja lapsed läksid talust ära.

Suur enamus Eestimaa maarahvast elas täpselt samasugust elu nagu Tammsaare oma „Tões ja õiguses“ kirja pani ja Tanel Toom sellest suurfilmi tegi. Ma ei tea, kas eestlase raskepärane loomus ja ränk võitlus ellujäämise nimel leiab selle filmi kaudu ka teiste rahvaste hulgas mõistmist. Kahtlemata on tegemist suurepärase filmiga.