Kui pühad läbi, tasub päevatõusu ja -loojangut jälgida – loodetavasti on selleks ajaks päev tänasest pikem ja valget aega sammukene rohkem.

Vaatasin tagantjärele oma eelmiste aastalõppude blogipostitusi ja sain aru, et enne jõule on mind haaranud seletamatu masendus ja seda aastast aastasse. Järelikult pole miskit erilist, et ka sel aastal end samamoodi kehvasti tunnen. Ju tuleb kuidagiviisi pime aeg üle elada ning uskuda, et edaspidi läheb paremaks.

Tõin kodumetsast kraavikaldalt ka kuuse, umbes enda pikkuse. Ei valinud üldse, astusin otsejoones tema juurde, palusin andeks ja saagisin jalalt maha. Kaks aastat tagasi võtsin samast kohast tema naabri kaasa.

Mul ei ole kombeks kuuske rikkalikult ehtida, jäägu sädelevatesse ehetesse uppuvad kunstkuused ameeriklasi või Kagu-Aasia rahvaid rõõmustama. Nendel on teistsugune kultuur, meile harjumatult kirev, läikiv, ülepakutud ja võõras. Eestlane on maarahvas, tema ajalooline rõivas on tagasihoidlik, talus telgedel kootud linasest või maavillasest. Kuuseehtedki lihtsad, metsast korjatud, paberist lõigatud või lõngast punutud.

Ja toiduks pole siin nuumatud kalkun, vaid kodune seapraad, kapsad, verivorstid ja pohlamoos. Jõulupuukski võiks jääda koduselt lõhnavate okastega harilik kuusk.

Ega meie, valdavalt uskmatute eestlaste jõululaupäevane kirikuskäik pole samuti midagi muud kui esivanemate kombestiku järgimine ning soov laulda tuttavaid jõululaule ja kuulata pähe kulunud legendi Jeesuslapse sündimisest.

Seejärel aga istume perega lauda, sööme-joome, rõõmustame lähedastega koosolemise ja pikkade pühade üle. Jeesuse sünd jääb kiriku müüride vahele.