Ega see põletamine nüüd kõige keskkonnasõbralikum tegu pole, aga kes jõuaks ära oodata, mil kõik pehkinud istumispakud, kuivanud oksad ja lõkkehunnikusse tassitud lagunenud sildade või purrete tükid ise mullaks saavad. Naelad mõnedel seest välja turritamas - muudkui tulle ja asi ühel pool.

Lõkkeplatsil tule tegemisega on mul umbes kümne aasta tagune mälestus jõuluõhtust, kui seal vanal taluasemel suure remmelga all üksi istumas käisin, termosest sooja teed rüüpasin ja tuld tegin. Tol korral lendas mulle pea kohale oksale händkakk. Mõtlesin siis, et ju tuli ka end soojendama. Nüüd olen jälle mõelnud, et võib-olla kakk teadis, et lõkketuli ajab peitu pugenud hiired liikvele ja nii saab külmal talveõhtul temagi kõhutäie.

Eks ma lootsin nüüdki, ehk lendab jälle mõni kakk lõket uurima. Aga ei tulnud. Küllap liikusid need nädalate eest seal olnud kakud teistele jahimaadele. Ainult paar mänsakut tegid puude vahel lärmi. Ma lähemalt uurima ei läinud. Samas pole võimatu, et kakk, öine jahiline, oli päevasel ajal mõne puu võras tukkumas ja teised linnud, eriti valjuhäälne mänsak, ei hoia metsas midagi, liiati siis röövlindu, ainult oma teada.

Oksi, mis põletamist ootavad, on jõe ääres rohkem. Neid ei saa sinna hunnikutesse vedelema jätta, sest juhul kui kevadel suurvesi peaks tulema, viib see oksad endaga kaasa ja tekitab allavoolu veesulgusid. Füüsiline töö annab lühikesele talvepäevale sisu.